26.12-02.12 pakkisime koos kolleegiga Peetri lasteaiast kohvrid ja läksime Gran Canaria väikesesse külakesse Ingeniosse töövarjuks. Vahetasime saapad ja paksud joped t-särkide ja lühikeste pükste vastu ning seiklesime. Töövarju eesmärk oli mõistagi näha, kuidas õpetajad meie omast täiesti erinevas kohas lastega töötavad ja omavahel koostööd teevad. Läksime sinna, et neilt õppida, aga ka oma panust sellesse anda. Käisime seal ka teises keeles suhtlemist harjutamas ja oma mugavustsoonist väljumas.
Hetkel, kui me kooli astusime, oli kogemus juba teistsugune. See oli palju väiksem kool kui Peetri kool, lasteaed ja kool asusid samas majas ja tunnid toimusid kell 08:30-13:30. Kellahelina asemel mängis ümberringi muusika, mis andis lastele märku, et nad võivad klassi siseneda, et õppetööga tegeleda. Klassi said nad siseneda alles siis, kui muusika algas.
Esimesel päeval võtsid kõik meid väga soojalt vastu. Lapsed olid ülimalt toredad ja kõik olid oma pisikest kooli esitledes oma osa inglise keeles selgeks õppinud. Meid viidi erinevatesse klassiruumidesse, nende välijõusaali, lasteaia klassiruumidesse, oma õpetajate tuppa, koosolekuruumi ja ümberringi toredatesse koridoridesse, mis olid täis käsitöökunsti, täis teadusprojekte, kunstiprojekte ja seal oli ka paar Eesti lippu.
Kooli direktor tervitas meid soojalt ja oli ülimalt elevil, kui sai teada, et Ivana oskab natuke hispaania keelt. Õppetundide külastamise ajal oli Peetri kooli inglise keele õpetaja Ivana, kes vaatles põhihariduse õppetunde, enamasti teisel korrusel ja Peetri kooli lasteaia õpetaja Liisa, kes külastas lasteaia tunde, esimesel korrusel. Mõnikord tundide külastused kattusid, kuid me mõlemad tundsime end oma eriala tunde vaadeldes palju mugavamalt.
5 päeva jooksul, mil Ivana koolis oli, veetis ta aega peamiselt kolme õpetajaga – inglise keele õpetaja Amada, inglise keele, kunsti- ja klassijuhataja Silvia ning inglise keele ja lasteaiaõpetaja Aracelliga. Neil kõigil oli erinev tööstiil ja nad kõik suhtlesid lastega erineval viisil.
Suurema osa ajast veetis Ivana Amadaga, kes kasutas oma tundides palju rollimänge, rekvisiite, mälukaarte, kehakeelt ja arutelusid. Enamasti kutsuti ka tundides osalema, mis oli väga lõbus. Iga kord, kui meil olid vaadeldavad tunnid koos, siis istusime kõik põrandal ringis ja lapsed said meie kohta küsimusi esitada, harjutades samal ajal väljendeid, mida nad olid inglise keeles õppinud. Ivana sai käsu öelda, et ta oskab ainult inglise keelt ja kõik. See sundis lapsi oma mugavustsoonist välja tulema ja rohkem inglise keeles suhtlema. Alates teisest päevast tervitasid enamus õpilasi Ivanat juba koridoris, kallistasid ja suhtlesid. Ivana küsis neilt nende tundides tähestikku ja kui nad seda õigesti oskasid, siis said nad Ivanalt allkirjastatud tunnistuse, mida nad väga tahtsid, nii et see pani neid veelgi rohkem pingutama. Mõnel õnnestus võita isegi mõned Peetri kooli rinnamärgid, mida nad uhkelt koolivormil kandsid. Tegime koos palju fotosid. Ivana lemmiktund oli ilmselt see, kui lastele anti korraldus avastada midagi Eesti kohta ja see klassi tuua. Mõned neist tõid selle inglise ja mõned hispaania keeles ning nad lugesid seda Ivanale. Väga huvitav oli näha, kui kaugele nende uudishimu läks. Ivana näitas igale klassile pilte meie ilusast ja lumisest Eestist, kõigil oli näoilme samasugune – tohutu naeratus ja sõnad "Ma olen nii kade, ma tahan sinna minna." Õpilased polnud kunagi varem lund näinud, nii et nende üllatus oli alati hämmastav. Amada viis lapsed pärast iga õppetundi oma ajutisele jõuluturule ja lapsed said võita postmarke, mida nad said kasutada kingituste vastu. Kingituseks olid enamasti raamatud, mida inimesed taaskasutusse viivad ja mida ei tahetud ära visata, mõned plakatid ja mõned üllatused. Kõik lapsed olid turule minnes väga põnevil. Ühel päeval kostitas Amada meid ka jõulunäidendiga. Lapsed lõid koos õpetajaga näidendi ja nad esitasid selle meile oma rekvisiitide ja riietega. Oli tõesti rõõm näha, kui kõvasti lapsed töötasid ja kui hästi Amada neid sellesse juhatas.
Järgmine õpetaja, kellega Ivana koos aega veetis, oli Silvia. Ta töötas ainult 4. klassi õpilastega ning õpetas inglise keelt ja inglise keelega integreeritud kunsti. Nad ütlesid, et inglise keele integreerimine teiste õppeainetega on osa uutest seadustest, mille Hispaania on koolides kehtestanud. Silvia kasutas tundides palju digivahendeid. Igas klassiruumis, sealhulgas tema omas, oli nutitahvel. Enamik raamatuid ja töövihikuid, mida lapsed inglise keele tundides kasutasid, olid ka veebis. Äärmiselt kasulik oli see, et kõik harjutused olid nutitahvlil, mida lapsed said samuti kasutada ja seal õpiülesandeid teha. Nad said teha kuulamisharjutusi, lugeda ja kõike, mida õpilased inglise keele tundides teevad. Raamatutega olid kaasas ka oma mälukaardid ja lisaülesanded iga harjutuse jaoks. Raamatu digitaalne osa oli õpilastele käeulatuses. Silvial oli suurepärane tööriist ka klassiruumi juhtimiseks. Ta kasutas kogu klassiga platvormi, kus õpilased said tasu, kui nad käituvad virtuaalse südamega eeskujulikult. Südamed võeti ära, kui käitumine ei sobinud. Tundub, et see töötas klassiga väga hästi. Väga huvitav oli jälgida, kuidas kõik töötasid avatud ustega klassiruumides, igast klassist oli kuulda kõiki hääli, kuid see ei paistnud kedagi häirivat, kõik töötasid ja jõudsid jõudsalt õppetööga tegeleda. Veelgi enam, kui õpetaja tahtis kõigi tähelepanu, pidi ta vaid ühe sõrme üles tõstma, et kõik oleksid vaikselt ja kõigi pilgud oleksid temal. Väga huvitav oli näha klassiruumi dünaamikat. Kunstitundides õppisid lapsed kujundeid, nii et kui nad pidid oma joonistust esitama, selgitasid nad seda inglise keeles, et harjutada värve ja kujundeid. Viimane õpetaja, kellega Ivana koos aega veetis, oli Aracelli. Tema õpetas lasteaia inglise keelt. Enamasti tutvustati lastele inglise keelt ingliskeelsete laulude harjutamise, nende järgi tantsimise, nii inglise kui ka hispaaniakeelsete juhiste ja sõnavara ümberkorraldamisega, et see kinnistuks. Huvitav oli näha, kuidas inglise keelt nii noorelt tutvustatakse, see oli Ivana jaoks uus, sest ta ei õpeta inglise keelt sellel tasemel.
Samuti oli Ivanal võimalus külastada veel kahte tundi, integreeritud inglise keele ja kehalise kasvatuse tundi, kus lastele anti juhiseid ka inglise keeles ning emotsionaalse intelligentsuse tundi, mis oli hispaania keeles. Lastele jagati töölehed erinevat tüüpi emotsioonidega, mida tuli arutleda, näoga jäljendada ja ära tunda, millal ja millistes olukordades nad nii tunnevad. Ma arvan, et see teema on lapse arengus äärmiselt oluline.
Kokkuvõttes võib kindlalt väita, et töövarjutöö õpetas meile palju, kuidas erinevad kultuurid koolikeskkonnas toimivad, andis palju ideid, mida saab oma tundides teha, ja aitas luua suhteid mida kavatsetakse lähitulevikus koostöö tegemiseks kasutada. Lõpuks oli see Ivana jaoks suurepärane võimalus oma hispaania keele oskust ja ka eesti keele oskust lihvida.
Vaba aja osas oli meil ka palju võimalusi tutvuda Gran Canaria ja selle iluga, alates selle imelistest randadest, looduslikest basseinidest, ülikõrgetest mägedest ja tippudest kuni lõunapoolsete suurte luideteni. See oli tõeliselt täiuslik tasakaal õppimise, kolleegiga aja veetmise ja kolleegiga, keda ma poleks selle võimaluse puudumisel kunagi kohanud, ja koos saare avastamist!
Kokkuvõtteks võib öelda, et mällu jäi kõige rohkem meelde see, kui lummatud mind Ingenio õpilaste kollektiivne vaim ja kui tõhusalt integreeriti erivajadustega lapsi kooli. Ingenios oli see kõik kõigi jaoks, mitte ainult iseenda jaoks, mis oli armas. Kui keegi nuttis, tulid kolm õpilast appi, kui keegi midagi maha kukkus, tulid kolm last appi, et see üles korjata. Kooli direktori uksele pandi lihtne, kuid võimas ütlus, mis kehtib Ingenio kohta, tõlkes: "Armastus on ainus, mis kasvab, kui seda jagatakse." Kas see pole tõsi?